Kristlik muusika

Kristlik muusika on muusika, mis on seotud kristliku usundiga.

Varaseimad andmed kristliku muusika kohta pärinevad kolmest allikast:

apostlite tegude raamat ja apostlite kirjad Uues Testamendis;
juudi filosoofi Philon Aleksandriast (20 eKr–54) kirjutised;
rooma kirjaniku Plinius Noorema "Epistulae" ("Kirjad").

3.–2. sajandil eKr tõlgiti Vana Testament kreeka keelde. Kristlus levis algselt hellenistliku kultuuri piirkonnas ja liturgilise keelena kasutati kuni 3. sajandi lõpuni kreeka keelt. Kreeka muusika oli seotud paganliku kultusega ja tema otsene mõju oli ilmselt takistatud. Kristlikus liturgias oli pillide kasutamine keelatud (idakirikutes on see tänapäevani), kuid koduse laulmise juures kasutati lüürat ja kitarat. Selgete kreeka mõjudega (laad, rütm, noodikiri) on ka esimene säilinud kristliku hümni fragment, mis on leitud Egiptusest (papüürus Oxyrynchosest, 3. sajandi lõpp). Kõige enam on kreeka pärand mõjutanud kristlikku muusikaõpetust.

Varakristlikus muusikas eristatakse põhiliselt 2 laulužanrit:

psalmoodia (psalmide laulmine) – oli juutide religioosses muusikas tähtsaim.
hümnoodia (hümnide laulmine) – sellest on esmakordselt juttu nii Matteuse (ptk 26:30) kui ka Markuse evangeeliumis (ptk 14:26).

Nendele lisandus ilmselt vaimulik laul vabas rahvalikus maneeris: varakristlikus koguduses oli laulmine üldine, õpetatud koore hakati eelistama alles 4. sajandil.

Psalmoodias ja hümnoodias olid kasutusel 2 põhilist ettekandeviisi:

antifooniline (kreeka keeles antiphonos – vastukõlav)
responsoorne (ladina keeles responsum – vastus), kus solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.

395. aastal toimus Rooma riigi lagunemine Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks, mis tõi kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Ametlik lõhenemine toimus 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid. Seetõttu räägitakse eraldi ida- ja läänekristlusest.